See oli selle päeva õhtul kui mulle Annie Leibovitz peale tema filmi vaatamist pähe lõi. Kadri oli mulle suvel sünnipäevaks kinkinud Susan Sontagi raamatu, kuna tema käis ka filmist läbi, mida vaatasin, siis võtsin kätte ja hakkasin kohe õhtul seda lugema. See tekk on tegelikult väga kole, mul tekib haigla tunne neid fotosid vaadates, aga siiski on midagi magusat ka neis fotodes. Pildistasin pühendusega Kiirale. Aitäh.
Kaks seetõttu, et esimesel on suure ärevusega käsi värisenud ja olin nii julge, et võtsin kaks kaadrit suisa.
